Vincent van Gogh maalis oma teose “Nisupõld varestega” 1890. aastal. Arvatakse, et see oli autori viimane teos, kuigi keegi ei tea seda kindlalt. On võimalik, et van Gogh on pärast seda teost maalinud veel mõne, kuigi see on ebatõenäoline. Teos on maalitud postimpressionismi stiilis ja hetkel asub see teos Amsterdamis van Gogh’i muuseumis. Valisin selle teose analüüsimiseks, sest van Gogh jäi mulle kunstitunnis meelde oma erilise stiiliga. Tal olid maalid, mis olid ebarealistlikud ja huvitavad. Sellepärast otsustasin, et võtan analüüsimiseks mõne tema teose. Mulle jäi silma teos “Nisupõld varestega” ja otsustasin, et ma analüüsingi seda teost.

Tegemist on õlimaaliga, mida maalides on autor kasutanud üldiselt lühikesi pintslitõmbeid. Teos on üldiselt maalitud tumedates värvides, kuigi teosel on näha ka mõningaid heledamaid värve. Teosel on kujutatud tormist ja sünget ilma. See tekitab ka vaatajas sünge tunde. Varje on teosel sellegi poolest vähe. Teosel on kasutatud palju tumekollast, sest suurem osa teosest on nisupõld. Kollast on osaliselt näha ka maalitud teedel. Maalimisel on kasutatud palju kõverjoont. Sirgeid jooni pole teosel peaaegu üldse märgata. Tänu sellele on enamik maalitud vormid ümarad. Nii maalides sai autor paremini oma tundeid väljendada. See oli ka tema jaoks maalides kõige olulisem. Ta ei proovinudki maalida realistlikult ja täpselt. Teose tekstuur on läikiv, sest tegemist on õlimaaliga. Selle teose esiplaanil on kujutatud põldu ja teid, mis kulgevad põllu kõrval. Tagaplaanil on näha vareseid ja tormist taevast. Töö fookuses on nisupõld. Rütmi loovad antud teosel korduvad kollane ja pruun värv. Teose panevad liikuma linnud ja autori poolt kasutatav kõverjoon. Kõik teed on teosel lainelised ja sama moodi ka taevas. Liikumise suund teosel pole kindlalt määratletav, kuigi minu arvates liigub teos vaataja poole.

Teosel on märgata mitmeid sümboleid. Esiteks on teosel märgata kolme teed. Kaks teed on mõlemal pool maali äärtes ja üks on täpselt keskel. Äärtes olevad teed algavad eikuskilt ja lähevad eikuhugi. See sobitub kokku ka van Gogh’i eluga sellel eluperioodil. Ta oli segaduses, mis suuna oli ta elu võtnud. Seda, kas keskmine tee viib kuhugi, on raske välja selgitada. Selle osa on autor jätnud teose vaatajal endal otsustada. Teiseks võib teosel märgata tormist taevast. Autor on ka tihti oma varasematel teostel kujutanud tormist taevast. Autor austas loodust ja selle jõudu. Autor nägi ka tormi kui positiivset nähtust. Seda võib järeldada tema varasematest kirjadest. Kolmandaks on teosel märgata ka vareseid. Pole kindlalt teada, kas varsed lendavad vaataja poole või eemale temast. Sellele küsimusele ei leita kunagi vastust. Kui vaatajale tundub, et varesed lendavad tema poole, siis tekitab teos vaatajas halba eelaimdust. Kui vaatajale tundub, et varesed lendavad temast eemale, siis tekitab teos vaatajas kergendust. Samas laialdaselt levinud arvamust, et varesed kuulutavad surma, van Gogh ei uskunud. Oma kirjades ta seda arvamust ei pooldanud, vaid oli selle vastu. Van Gogh austas vareseid, mitte ei peljanud neid. Seega võib olla liiga lihsameelne arvata, et varesed kui surma sümbolid on van Goghile omased. Ma isiklikult arvan, et varesed teosel ja tormine taevas tekitavad sünge meeleolu. Van Gogh kujutas vareseid, sest võibolla olid tal juba maalimise ajal enesetapu mõtted peas. Olen nõus ka arvamusega, et teosel olevad teed peegeldavad van Gogh’i elus olevat segadust.

Kunstniku oma loomingus oli see kindlasti üks viimaste tööde seas. Arvatavasti oli see isegi tema viimane, kuigi selle fakti tõesuses kaheldakse. Van Gogh oli ka varasemalt maalinud nisupõlde ja tormiseid taevaid, nii et antud teos ei olnud temal esimene selle teemaline. Van Gogh väljendas antud teosega suurt kurbust ja üksildust, mis teda vaevasid. Ühes viimastest kirjadest, mille ta kirjutas enne enesetappu, oli kirjas, et seda tööd maalides kukkus tal pintsel peaaegu käest. See näitab kui kurb tegelikult van Gogh oli. Sama kuu jooksul, millal valmis tema teos, tegi ta ka enesetapu. Ta tegi enesetapu samal nisupõllul, mida ta mitmeid kordi maalinud oli. Antud teosel on ka kujutatud sama nisupõldu.

Kasutatud kirjandus:

• Vincent van Gogh. Loetud: https://www.vincentvangogh.org/wheat-field-with-crows.jsp, 27.10.2019.
• Arthive. Loetud: https://arthive.com/vincentvangogh/works/5044~Wheat_field_with_crows, 27.10.2019.
• Vincent. Loetud: http://www.vggallery.com/painting/p_0779.htm, 29.10.2019.

Eesti Draamateater asub Tallinnas aadressil Pärnu mnt 5. Selle hoone arhitektideks on Aleksei Bubõr ja Nikolai Vassiljev. Teater ehitati aastatel 1909-1910. Algselt oli hoone Tallinna saksa teater. Aastal 1937 nimetati see ümber Eesti Draamateatriks. Hoone on ehitatud juugendi stiilis. Hoone on ebasümmeetriline, sest hoone eksterjöör jälgib siseruumide paigutust ja annab neile vabalt järgi. Hoone fassaadid on liigendatud ja plastilised. Ehitamisel on kasutatud erinevaid materjale. Seinadel vahelduvad klombitud paekivi pinnad sileda krohviga. Esifassaadil on kolm vertikaalset, läbi korruste kulgevat aknariba, mille vahel on juugendilikud reljeefsed figuurid.

Käisin Kumus kunstinäitusel „Salatoimikud“. Näitusel olid üleval paljude erinevate kunstnike tööd. Mõned nendest olid näiteks Kai Kaljo, Jaan Toomik, Jaan Paavle ja Eve Kask. Kai Kaljo on töötanud Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi professorina. Ta on lõpetanud kunstiakadeemias maalieriala. Tema töid iseloomustab emotsionaalsus ja poeetilisus. Jaan Toomik on videokunstnik, maalija ja auhinnatud filmitegija. Ta töötab ka rahvusvaheliselt. Ta kasutab tihti oma töödes perekonna motiivi. Eve Kase valdkondadeks on graafika, kunstnikuraamat ja foto. Viimastel kümnenditel on ta tegelenud põhiliselt fotoprojektidega. Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Vabagraafikute Ühingu liige. Näitusel olid üldiselt ükesakümnendate teosed. Seal oli palju pilte ja videoid. Enamik piltidest olid mustvalged. Ma arvan, et näituse sõnum oli, et vanu töid ei tohi unustusse jätta. On väga palju vanu teoseid, mis on head, aga on unustusse vajunud. Näitusel oli ka palju teoseid, mille mõttest ma aru ei saanud.

Kõige rohkem meeldis mulle teos „Ja ometi, kord tuleb aeg, kui unustan ma oma nimegi ja varjugi ei heida seinale“. Selle teose autor on Kai Kaljo. See on üks esimesi teoseid, mille autor tegi videona.

Algul tundus see teos sünge, sest see oli mustvalge video ja hääl, mis videos mängis, oli vaikne. Esimene asi, mida teose juures märkasin oligi hääl. See oli piisavalt vaikne, et kaugemalt tulles ma ei kuulnud, mis see ütles, aga see tõmbas mu tähelepanu teosele. See hääl oli natuke mureliku tooniga. Video oli projekteeritud seinale mustvalgelt ja vahepeal pilt hägustus ja, siis läks jälle eredamaks. Teos pani mind mõtlema sellele, et iga inimene unustatakse ükskord ära ja, et kõik ükskord kaob. See teos näitab, et keegi pole mitte kellestki tähtsam. Ma arvan, et teosega tahetakse öelda ka, et meie nimi ununeb aja möödudes ja tuleb aeg, kui tuleviku põlvkonnad ei mäleta meid.

See teos on tehtud mustvalge videona. See video, on projekteeritud seinale. Alguses tekib seinale naise nägu. Video muutub vahelduvalt heledamaks ja tumedamaks. Video hägustub ja muutub jälle nähtavamaks. Samal ajal on kuulda, kuidas naine räägib. Ta ütleb: „ Ja ometi, kord tuleb aeg, kui unustan ma oma nimegi ja varjugi ei heida seinale“. Lõpuks video vaikselt hajub ja kaob. Kogu video jooksul muutub ka naise nägu. Selle teose esitamisel ei ole ruumil erilist tähtsust. Oluline on ainult, et teost oleks seinalt näha ehk ruumis ei tohi olla liiga palju valgust. Ma arvan, et autor tahtis teosega viidata sellele, et mitte miski pole igavene.